Kuidas me valime, kelleks me suureks saades saame? Lastena me endalt seda küsimust ei küsi. Meid võib aga mõjutada nakkav eeskuju vanemate loost, meie enda kogemustest, filmidest… See on säde, mis settib mällu ja hõõgub kuni otsuse tegemiseni. On märkimisväärne, et otsuse tegemise vanus on erinev – see sõltub kogemusest, mida peame valiku langetamiseks piisavaks. Huvi ja valikuid mõjutavad ka vanemate pragmaatilised nõuanded, mis puudutavad tööturu hindamist, prognoositavat palgataset ja üldiseid ühiskonnatrende.
Eestis ja kogu Euroopas on inseneride puudus. STEM-hariduse uuringud, nagu OECD PISA ja teadushariduse aruanded, näitavad, et huvi teaduse ja inseneriteaduste vastu stabiliseerub vanuses 15–17. Mida on aga vaja teha, et tekiks see säde, esmalt soov ja seejärel otsus saada inseneriks?
Kõik sai alguse sellest, kui lasteaia haridustehnoloog otsustas minult nõu küsida: kus oleks võimalik 3D-printeriga dinosaurus printida, et lasteaiarühmaga arheolooge mängida? Ta tundis mind kui STEM-i lähenemise edendajat ja otsis lihtsalt toimivat lahendust. Sel päeval mõtlesin ma just INSA programmi toetatud teadusteatri esitluse uuendamisele. INSA on lühend, mida kasutatakse Inseneriakadeemia algatuse puhul, mis on Haridus- ja Noorteameti (Harno) programm. See algatus Eestis on suunatud just noorte huvi tõstmisele insenerierialade vastu. Olles Reaalainete keskuse INSA koordinaator Tallinna Tehnikakõrgkoolis (TTK), mõistan, et see programm on suunatud gümnaasiumiõpilastele ehk vanusele, kus tehakse lõplik valik. Aga kust tuleb see esimene säde?
Arutelust lasteaia haridustehnoloogiga tekkis idee siduda dinosaurusemäng mitte ainult arheoloogia, vaid ka inseneriteadusega. Näiteks, kas saaks arheoloogide mängust luua otsese viite 3D-printimise tehnoloogiale? Kuidas tekitada säde? 3D-printimine ise on aeglane protsess, aga väikeste laste kannatus on väga piiratud.
Nii saigi algset arheoloogide ideed veidi edasi arendatud: liivakastis mängivad lapsed arheolooge ja leiavad sealt dinosauruse jäänused. Nad püüavad kõigist luudest luustikku kokku panna, kuid avastavad, et mõned osad on puudu. Selle puuduoleva osa saamiseks tulevad nad TTK laborisse, kus see neile üle antakse ja võimalusel näidatakse, kuidas seda luuakse. Kontseptsioon oli valmis. Pidime leidma lahenduse, mis sõltub alati paljudest detailidest.
Selgitasin, et mudelite valimisse peaksid kindlasti olema kaasatud ka lasteaiakasvatajad. Võimalikke riske tuli minimeerida – näiteks vältides liiga väikeseid osi, mida lapsed võiksid uudishimust alla neelata. Pärast seda, kui sai märgitud, et tänapäeval on olemas palju tasuta ja avatud litsentsiga 3D-mudelite kogusid, leidiski õpetajate meeskond sobiva Diplodookuse projekti, mis koosnes 28 osast. Kuna rühmas on 24 last, pidi osade arv olema sellega võrdne või suurem, et igaüks saaks oma panuse anda. Riskide minimeerimiseks liimiti tootmise käigus mõned detailid juba eelnevalt kokku. Kokkupanduna oli mudeli pikkus umbes 1,2 meetrit.
Esimene samm oli tehtud. Teise sammuna oli vaja leida kaasamõtlejad ja koostööpartnerid. Jagasin dinosauruste projekti ideed TTK tehnikainstituudi direktori Raul Küttiga, kes algatust igati toetas. Tehnikainstituudi laboriinsener sai jooniste lingi ja alustas trükkimist. Valmistamine võttis aega umbes nädala. Labori külastuse kuupäev lepiti kokku ning valiti välja osa, mis visiidi ajal lastele pidulikult üle antakse. Selgus, et selleks sobis suurepäraselt dinosauruse alumine lõug.
Määratud päeval ja tunnil anti dinosauruse osadega kast lasteaiale üle. Esmalt panid õpetajad Diplodookuse korraks kokku, võtsid siis uuesti lahti ja peitsid osad liivakasti. Lapsed leidsid väljakaevamiste käigus luud, püüdsid skeletti tervikuna kokku panna ja avastasid, et üks osa on puudu.
Mudeli kokkupanemisel tekkis veel üks mõte: kuna Diplodookuse mudelil puudus kokkupanekujuhis, siis saaks juhisena luua hoopis nukufilmi. See tutvustaks lastele kaader-kaadri haaval animatsiooni kõige lihtsamat viisi.
Kokkulepitud päeval saabus lasterühm kõrgkooli hoonesse. Hoone ees tegid tudengid teodoliidiga geodeetilisi mõõtmistöid. Üks üliõpilastest pakkus end vabatahtlikult lastele rääkima, miks nad peavad koolis matemaatikat õppima ja kuidas seda igapäevaselt praktilistel mõõtmistel vaja läheb.
Seejärel suundusid lapsed peahoonesse. Nad jätsid väliriided garderoobi ja läksid teisele korrusele, kus koridoris on stend majade sõrestikkonstruktsioonide muutumisest läbi aegade. Seal olevad maketid näitasid arengut puitmajadest kuni raudbetoonist tehasehooneteni. Lapsed leidsid kiiresti vastuse küsimusele, et katuse projekteerimisel Eestis tuleb arvestada mitte ainult konstruktsiooni enda kaalu, vaid ka lumekoormusega, mis võib talvel katusele koguneda.
Järgmisena jõudis lasterühm füüsikalaborisse. Seal said lapsed katsetada lainemasinat (lainete demonstreerimisseadet), muutes sagedust ja luues erinevaid võnkumisi. Oli tähelepanuväärne, et kui lastelt küsiti: „ Millist lainet nad näevad – kas piki- või ristilainet?” – õige vastus tuli viivitamatult.
Järgmine peatus oli robootikalabor, kus insener rääkis erinevatest 3D-printeritest ja lasergraveerijatest. Lastele näidati tudengite töid: roboteid areenilahinguteks, isevalmistatud droone ja isesõitvaid autosid, mida üliõpilased teevad oma arvestuslike õppeülesannetena. Lapsed said paitada ka robotkoera. Ja enne kui Diplodookuse viimane osa pidulikult üle anti, sai lasterühm veel ühe kingituse – dinosauruse mudeli aluse, millele oli kirjutatud TTK tunnuslause nii eesti kui ka ladina keeles: “Praktika on parim õpetaja” (Usus est magister optimus).
Lapsed ütlesid selle lause üheskoos kõva häälega välja. Veelgi enam – ladinakeelne versioon meenutas neile loitsu Harry Potteri saagast. Pärast lühikest arutelu selle üle, et inseneriks saamiseks tasub koolis püüda õppida parimatele hinnetele, liikus lasterühm põneva loo eest tänades edasi.
Fuajees said lapsed oma sõrmedega katsuda elektrilise vormeli rehve ja aerodünaamilist kerekomplekti. See TTK ja TalTechi ühine elektrivormeli projekt annab tudengitele sädeme, mis aitab neil end tõeliste autoinseneridena tunda.
Lahkumisel kajasid fuajees laste hääled valjult ja korduvalt: “Onu, me tuleme siia õppima!”.
Enne Dinosauruse projekti fotode jagamist kogusid lasteaiaõpetajad kõigilt rühma laste vanematelt allkirjastatud nõusoleku oma laste piltide avaldamiseks. Tasub märkida, et andmekaitse reeglite mõistmine ja ühine keel on siinkohal ülimalt olulised, sest isegi üheainsa lapsevanema nõusoleku andmata jätmine võib takistada kogu rühmaühispildi jagamist.
Tänu inimestele, kes otsivad uusi lahendusi ja hoolivad sellest, mida lapsed tulevikus teevad, võime loota, et huvi insenerierialade vastu muutub ülikoolikülastuse sädemest reaalseks tulevikuks. See artikkel on mõeldud täiskasvanutele: mõelge, kas ka teie saaksite teha midagi selleks, et inseneriteaduse säde inspireeriks mõnda last?
Ostukorvis ei ole tooteid.