Beeri seadus

Beeri seadus (ka Bouguer’-Beeri seadus, Beeri-Lamberti seadus ja Lamberti-Beeri seadus) on empiiriliselt tuletatud optika seadus, mis kirjeldab monokromaatilise valguse neeldumist aines sõltuvalt aine omadustest. See seadus võimaldab mõõta näiteks värviainete kontsentratsiooni lahuses, kasutades spektroskoopiat.

Beeri seadus formuleeriti esmakordselt Prantsuse teadlase Pierre Bouguer poolt 1729. aastal ja seejärel täiustas Saksa füüsik Heinrich Lambert 1760. aastal. Saksa füüsik August Beer viis läbi eksperimente seaduse kontrollimiseks aine kontsentratsiooni osas 1852. aastal.

Beeri seadus on kasulik optiliste omaduste määramisel, eriti lahuste neelduvuse ja kontsentratsiooni seose uurimisel. See seadus võimaldab mõõta neeldumist, mis on proportsionaalne absorbeeriva aine kontsentratsiooniga ja lahusekihi paksusega.

Beeri seadus on oluline mõiste spektroskoopias ja keemias ning seda kasutatakse laialdaselt kontsentratsiooni määramisel lahustes, näiteks UV/Vis-spektroskoopias.