Parimad keeleõpetajad on sageli tuvastatavad selle järgi, et nad on pühendunud loomingulistele ja uuenduslikele õpetamisstrateegiatele. Nad katsetavad pidevalt uusi keeleõppemeetodeid, et kaasata oma õpilasi, ja katsetavad uusi õppevahendeid, et parandada õpitulemusi.

Need keeleõpetajad mõistavad, et ei ole olemas kiiret lahendust, mida nad saaksid kasutada, et aidata õpilastel kiiresti oma sihtkeeles sujuvalt hakkama saada. Selle asemel on olemas mõned üldised, tõenduspõhised õpetamisviisid, mis võivad aidata midagi muuta. See blogipostitus võtab kokku 10 kõige märkimisväärsemat keeleõpetuse lähenemisviisi. Loodame, et need toetavad keeleõpetajaid, kes otsivad inspiratsiooni oma õpetamispraktika parandamiseks.

Tasub märkida, et ühtegi neist lähenemisviisidest ei tohiks pidada “parimaks”, sest iga klass, pedagoog ja õpilane on erinev. Meie soovitus on pigem see, et õpetajad peaksid neid katsetama, kohandades neid oma konkreetsele kontekstile ja vaadates üle nende mõju.

1. Otsene meetod

Selle keeleõppemeetodi puhul toimub kogu õpetamine sihtkeeles, sundides õppijat mõtlema ja rääkima selles keeles. Õppija ei kasuta klassis üldse oma emakeelt!

Selle tulemusel töötavad õpilased välja põhilised grammatilised mõisted, harjutades keelt ja suurendades oma kokkupuudet keelega. Selle lähenemisviisi tavapäraste õppemeetodite hulka kuuluvad küsimused ja vastused, vestlus, valjusti lugemine, kirjutamine ja õpilaste enesekorrigeerimine.

2. Kommunikatiivne keeleõpetus (CLT)

CLT lähenemisviis (CLT lühend ingl. sõnadest “Communicative Language Teaching“) on praegu kõige populaarsem õpetamismudel inglise keele õpetamisel kogu maailmas. Osaliselt seetõttu, et selle eesmärk on panna õpilased mitmesugustesse reaalsetesse olukordadesse, et nad õpiksid kasutama oma keeleoskust suhtlemiseks reaalses maailmas. Seetõttu keskenduvad õpetajad pigem suhtlemise sujuvusele kui täpsusele ning õppetunnid on pigem praktilised kui teoreetilised.

Seda lähenemisviisi iseloomustavad interaktiivsed ja asjakohased õppetegevused ning autentsete allikmaterjalide kasutamine. Õpetajaid julgustatakse andma õpilastele rohkem võimalusi sisuliseks suhtluseks. Isiklike kogemuste kasutamine on CLT-klassides samuti tavaline.

3. Ülesandepõhine keeleõpetus (TBLT)

TBLT on lühend ingl. sõnadest “Task-based language teaching“. TBLT-õpetus keskendub ainult üksikasjaliku ülesande täitmisele, mis huvitab ja köidab õppijaid. Õppijad kasutavad keeleoskust, mida nad juba teavad, et täita ülesannet. Nad töötavad läbi kolme erineva etappi – ülesande eelne etapp, ülesanne ise ja ülesandejärgne etapp.

Õpilastele võib ülesandeks näiteks anda teha ettekanne tähtsast keskkonnaküsimusest. Ülesande täitmiseks peavad nad lugema/kuulama allikmaterjale, tegema internetiuuringuid ning teha esitluse koos presentatsiooniga. Uuringud näitavad, et õpilased TBLT-tundides on võimestatud ja motiveeritud, sest nad “omavad” keelt ja saavad kontrollida ülesande vastuse olemust.

4. Sisu ja keele integreeritud õpe (CLIL)

CLIL on lühend ingl. sõnadest “Content and language integrated learning“. CLIL-meetod hõlmab põhimõtteliselt ühe aine (näiteks bioloogia, loodusõpetuse või ajaloo) ja ühe keele (näiteks inglise keele) samaaegset õppimist, mis tähendab nende kahe aine tõhusat integreerimist.

Keeleõpetus on korraldatud pigem esimese õppeaine kui sihtkeele nõuete järgi. Seega on äärmiselt oluline tagada, et lõimimine oleks selge ja et õpilased oleksid kaasatud. Sellegipoolest loob CLIL-lähenemine märkimisväärseid võimalusi õppekavavaheliseks tööks; see avab keeleõppe laiemasse konteksti ja seda saab kasutada varem demotiveeritud õpilaste kaasamiseks.

5. Koostööpõhine keeleõpe (CLL)

Koostööpõhine keeleõpe ehk CLL (lühend ingl. sõnadest “Cooperative Language Learning“) on osa laiemast õpetamisviisist, mida nimetatakse kogukondlikuks õppeks (CL). CLL püüab maksimaalset ära kasutada ühistegevust, mis hõlmab õppijate paaris- ja rühmatööd klassis. Seega on see pigem õppijakeskne kui õpetajakeskne lähenemisviis keeleõppele.

CLL-klassiruumis on kõik keeleõppetegevused teadlikult kavandatud nii, et nad maksimeeriksid võimalusi sotsiaalseks suhtlemiseks. Õpilased peaksid ülesandeid täitma omavahel suheldes ja koos rääkides/töötades. Õpetaja roll on tegutseda õppeülesannete täitmisel vahendaja ja osalejana.

6. Grammatika ja tõlge

See on väga traditsiooniline õpetamisviis, mis seab esikohale tõlkimise õpilase emakeelest sihtkeelde ja vastupidi. Selle lähenemisviisi edukaks rakendamiseks peavad õpilased meelde jätma pika sõnavara nimekirja ning üksikasjalikud grammatika vormingud ja reeglid.

See lähenemisviis eelistab täpsust sujuvusele ning kaldub eelistama lugemis- ja kirjutamisoskuse arendamist rääkimisoskuse asemel. Selle lähenemisviisi puuduseks on see, et see ei valmista õpilasi ette spontaanseks suhtluseks. Seetõttu hõlmavad klassiruumi tegevused tavaliselt grammatika harjutusi, sõnavara teste ja õpilaste julgustamist uute grammatikamõistete lisamiseks standardiseeritud kirjanduslikud ülesanded.

7. Audiolingvistika

See õpetamisviis töötati välja vastuseks mõnele grammatika-tõlkega seotud probleemile. Selle tulemusena toimuvad tunnid tavaliselt sihtkeeles, kuna selle lähenemisviisi puhul püütakse teadlikult seada esikohale rääkimis- ja kuulamisoskused.

Tegevused hõlmavad tavaliselt seda, et õpilased kordavad õpetaja sõnu (kas näost näkku või keelelaboris kõrvaklappide abil), kuni nad saavad häälduse ja rütmi õigesti kätte. Õpetaja premeerib head tööd ja vead parandatakse kiiresti.

8. Lihasmälu (TPR)

Lihasmälu ehk “Total Physical Response” (TPR) on keeleõpetuse viis, mille puhul õpetaja esitab keeleobjektid juhistena ja õpilased peavad tegema täpselt seda, mida õpetaja neile ütleb. Õpilastel võidakse seega paluda istuda, püsti tõusta, näidata kella või kõndida klassi ette.

Kui õpilased arenevad, võivad sellised juhised muutuda üksikasjalikumaks, hõlmates keele mõistmiseks täiendavaid elemente, sealhulgas määrsõnu (nt räägi kiiresti), omadussõnu (nt pane oma punane kampsun selga) ja prepositsioone (nt seisa õpetaja ees).

9. Sõnatus

Võib-olla on raske ette kujutada keeleklassi, kus õpetaja tegelikult ei räägi palju, kuid see ongi selle lähenemisviisi keskne põhimõte. Nagu eespool kirjeldatud CLLi puhul, nihutab ka see lähenemisviis tahtlikult rõhu õpetaja õpetamiselt õpilase õppimisele.

Ilmselt kasutatakse vaikimise viisis vaikimist kui õppevahendit. See julgustab õpilasi olema iseseisvamad ja avastama sihtkeelt ise. Õpetajad peavad suhtlemiseks kasutama võimalikult palju erinevaid žeste ja näoilminguid. Kasulikuks võivad osutuda ka rekvisiidid ja muidugi tuleb veenduda, et te selgitate kogu protsessi eelnevalt klassile!

10. Loomulik lähenemine

Selle lähenemisviisi pooldajad iseloomustavad seda kui keele õppimise ja omandamise vahelise erinevuse äratundmist ja rõhutamist. Nende jaoks eeldab keele õppimine struktuuri, õpikuid, vahendeid ja grammatikareeglite või sõnavara loetelude meeldejätmist. Samas kui keele omandamiseks on õpetajatel vaja ainult luua keskkond, mis paneb õpilased sihtkeele kordamisse, parandamisse ja meelde tuletamisse.

Peamiselt on mõeldud kasutamiseks algajate õppijate puhul, õpetajad rõhutavad huvitavat, arusaadavat sisendit (CI ingl. Comprehensible Input) ja loovad vähese ärevusega olukordi. Seega keskendutakse loomuliku lähenemist kasutavates tundides võõrkeelsete sõnumite mõistmisele ning pööratakse vähe tähelepanu või ei pöörata üldse vigade parandamisele, drillimisele või grammatikareeglite teadlikule õppimisele.

Sanako on teinud koostööd tuhandete koolidega ja arendanud selle kogemuse põhjal välja õpetajate juhitava keeleõppe lahenduse nimega Sanako Connect. Sanako Connecti lahendused toetavad keeleõpetajaid igapäevaselt inspireerivate ja praktiliste tundide läbiviimisel. Kui soovite rohkem teada saada Sanako spetsiaalsetest keeleõppelahendustest, klõpsake siia, et külastada lahenduse veebilehte.